Loomaarst Julija Abram: Appi, mu koeral on toiduallergia! Või kas ikka on?

Allergiatest räägitakse viimastel aastatel päris palju. Paljud omanikud kahtlustavad reaktsioonis kana või igasuguste teraviljade olemasolu toidus, samas kui uurida, kas toiduallergia on tõestatud eliminatsioonidieediga, siis reeglina ei ole seda tehtud. Seega, jääb vaid omaniku oletus ja veendumus, et loom on allergiline selle sama kana, veise või teravilja peale. Tuleb märkida, et toiduallergia, kui selline, on üks kõige harvemini esinev allergia vorm – palju sagedamini esineb keskkonnast tingitud allergiat, mis võib olla seotud tolmulesta, õietolmu, kõrreliste, muru või hoopis kirpudega.

Mis on toiduallergia?

Toiduallergia tekib siis, kui looma immuunssüsteem reageerib valgulisele osale toidust, kui vaenlasele ja kaasab reaktsioonis ka immuunssüsteemi. Sellise reaktsiooni tulemuseks võib olla sügelev nahk või kõrvad, mõnedel loomadel nahapõletik, teistel jällegi oksendamine ja kõhulahtisus. Mõned õnnetumad indiviidid, võivad vaevelda korraga nii naha kui ka seedetraktihädade käes.

Toiduallergiat aetakse tihti sassi ka toidutalumatusega. Toidutalumatuse korral ei kaasata immuunsüsteemi – kehal lihtalt puudub võimekus ühte või teist toiduainet korralikult seedida. Toidutalumatus väljendub reeglina seedehäiretes – oksendamine, puhitus, gaasid, kõhulahtisus, aga võib esineda ka nahalööbeid, naha sügelust, kehva naha ja karvastiku olukorda, kroonilist põletikku kõrvades või käppadel.

Just, kliinilised sümptomid on väga sarnased allergilise reaktsiooniga. Samuti on veel mitmeid teisi naha ja seedetrakti haigusi, mis näevad välja täpselt sellised, nagu toiduallergia. Seega, tihe koostöö loomaarstiga ja kannatlikkus, on väga oluline probleemi põhjuse väljaselgitamisel.

Kuidas diagnoosida toiduallergiat?

Selleks, et aru saada, kas lemmikul on päris toiduallergia või mitte, paneb loomaarst looma ühe konkreetse toidu peale. See võib olla hüdrolüüsitud valguga toit või toit, mis sisaldab ühte konkreetset valguallikad ja ühte konkreetset süsivesikuallikat (lisaks vajalikud rasvad, vitamiinid ja mineraalid). Valitud valgu- ja süsivesikuallikad peavad olema midagi sellist, millega loom varasemalt kokku ei ole puutunud (ta ei ole neid tarbinud). Loom peab olema konkreetse valitud toidu (kas valitud valk + valitud süsivesik või hüdrolüüsitud toit) peal üks kuni kaks kuud. Sellel perioodil jäävad välja menüüst kõik maiustused, närimisasjad ja ükskõik, mis muu toiduaine, mida lemmikule võidaks söögiks pakkuda. Kui sellel perioodil lemmiku kliinilised tunnused märgatavalt paranevad, tehakse provokatsioon – antakse vana toitu. Kui lemmik reageerib sellele varasemate sümptomitega – nahasügelus, kõhulahtisus vm, siis tõstetakse lemmik tagasi eritoidu peale. Kui sümptomid saavad kontrolli alla, hakatakse ükshaaval lemmikule pakkuma uusi toiduaineid, et välja selgitada, millise toiduaine/valgu peale täpselt reaktsioon oli. Kahjuks, mitte kõik omanikud ei ole nõus tegema provokatsiooni, mis tähendab, et jääb välja selgitamata, kas loomal oli päriselt ka reaktsioon toidu peale või oli rektsioon tingitud hooajalisest põhjustest, nt õietolm. Kogu see protsess on loomulikult pikk ja loomaomanikule vaevaline.

Populaarsed on ka veretestid, mille abil väidetavalt saab aru, mille peale loom allergiline on. Kahjuks pole siiani tõestatud, et sellised veretestid oleks väga efektiivsed – vaata nt seda uuringut. Seejuures on need testid väga kallid.

Kõik hüpoallergeensed toidud ei ole võrdsed

Hüpoallergeense klausliga toitusid müüakse nii lemmikloomapoodides kui ka loomakliinikutes. Kahjuks ei ole kõik sellised toidud ühte moodi efektiivsed, sest termin „hüpoallergeenne“ ei oma lemmikloomatoidumaailmas kooskõlastatud tähendust, mis annab ka tootjale võimaluse terminit laialdasemalt kasutada. Allergiate puhul lähenetakse igale haigusloole individuaalselt – kana sisaldav toit võib olla ühele loomale hüpoallergeenne, aga teisele mitte. Sama lugu on ka nt lamba, jaanalinnuliha, känguruliha või pardiga. Kui me anname oma lemmikule igapäevaselt toitu mõne eksootilisema lihaga, siis sellega me suurendame lihtsalt tõenäosust, et loomal kujuneb välja allergia pakutava eksootilise valgu peale. See ei ole reegel. Olukorda tuleb vaadelda nii – allergia saab tekkida vaid selle valgu peale, mida loom on saanud.

Kui me räägime kliinikus müüdavatest hüpoallergeensetest toitudest, siis reeglina on need kas hüdrolüüsitud valguga (ja hüdrolüüsitud süsivesikuga) või monovalguga toidud. Hürdolüüsitud toitude puhul on toidu valguline osa (vahel ka süsivesikuline osa) lõigatud nii pisikesteks tükkideks, et keha immuniteet ei saa aru, et tegemist on valguga ja seetõttu ei reageeri allergilise reaktsiooniga. Monovalguga toitudes kasutatakse ühe valgu-ühe süsivesiku allika (vahel ka valitud valgu- ja süsivesikuallikad) põhimõtet – lisaks on toidule lisatud vajalikud rasvad, vitamiinid ja mineraalid.

Kliinikus müüdavate eridieetide puhul pööratakse ka rohkem tähelepanu ristsaastumise vältimisele. See tähendab, et toidu tootmisel jälgitakse väga täpselt, et antud eritoidu valmistamisel ei satuks mitte ühtegi potentsiaalset allergeeni toidu sisse. Samas, tehastes, mis teevad mitmeid erinevaid toite ja kasutavad selleks samu liine, võib ristsaastumise oht olla väga suur. Ristsaastumise ohtu tõttu kirjatavad nt paljud inimtoidu tootjad oma pakendite peale „võib sisaldada pähkleid või seemneid“ ka siis, kui toit ei tundu olevat absoluutselt pähklite või seemnetega seotud.

Milliseid toiduaineid seostatakse allergiatega lemmikloomadel?

Kuigi tõelise toiduallergia esinemine koertel ja kassidel on üsna harv, on siiski mõned toiduained, mille peale esineb allergilist reaktsiooni enam – nendeks on kana, veis, piimatooted ja muna (kassidel ka kala). Seda eelkõige sellepärast, et need on need valgud, mida kõige enam on kasutatud lemmikloomatoidu valmistamisel – mida rohkem loomi sööb antud valku, seda suurem on tõenäosus, et me leiame isendeid, kellel allergia välja lööb – uuritav valim on lihtsalt suurem. Paljudele võib tulla üllatuseks, et teraviljad on tegelikult väga ebatavaline toiduallergia põhjustaja – enamik lemmikutest, kes üldse toidu peale allergiliselt reageerivad, teevad seda toidu valgulise osa peale. Samas, võib juhtuda, et lemmik on allergiline nt kartuli või porgandi peale.

Allergiahirmu kasutatakse aga ära lemmikloomatööstuses ja nii toodetakse toite uhkete siltidega „teraviljavaba“, „kanavaba“, „hüpoallergeenne“, „gluteenivaba“ jne. Gluteenist rääkides – koertel esineb gluteenitalumatust üliharva. Siiani on seda diagnoositud vaid iiri setteritel ja kahtlustatakse, et see võib esineda border terjeritel, kassidel aga pole seda kunagi diagnoositud.

Kokkuvõte

Päris toiduallergiaid esineb lemmikloomadel väga harva ja kui see esineb, siis reeglina valgu, mitte süsivesiku allika peale. Tasub olla ettevaaltik erinevate toodete osas, mis rõhudes toiduallergiahirmule, oma tooteid upitavad. Kõik hüpoallergeensed toidud ei ole võrdsed ja vaatamata uhkele loosungile, võib loomal reaktsiooni siiski esile kutsuda ja kõige eksootilisema lihaga toode, kui toote valmistamisel esines ristsaastumist. Kui loomaarst on siiski eliminatsioonidieedi abil diagnoosinud lemmikule toiduallergia, siis on oluline kinni pidada loomaarsti soovitustest edaspidise toidu valikul.

Sellistele lemmikutele võib olla nt maiuste leidmine üsna keeruline. Samas, kui lemmik ei ole varasemalt saanud põdra- või lambaliha, võiks FoodStudio põdra- või lambamaitseline koertepuljong olla heaks maiuseks, isutõstjaks või vahepalaks. Näiteks minu koerad armastavad sügavkülmutatud koertepuljongikuubikuid limpsida ja mööda põrandat taga ajada. See pakub neile tegevust, vaimset stimulatsiooni ja maitseelamust. Samuti aitavad FoodStudio koerapuljongid hoida koerte kehakonditsiooni, sest tooted on sisuliselt rasvavabad. Päriselt kohe! Need on nii kvaliteetsed, et tarbin neid ise oma smuuti sees – ikkagi kollageeni allikas – ja tahaks loota, et puljongis olev massiline kollageenisisaldus aitab siluda minu silmade ümber olevaid elukogemusekortsuk