REISIBLOGI: Eesti sportkoerad meistri- võistlustel
27.10.2021
Meie reis Leetu, Hollandisse ja Saksamaale kestis 11 päeva, millest 40 tundi olid praamisõitu Klaipeda ja Kieli vahel ning 2500 kilomeetrit autos. Linnadest peatusime Kaunases, Amsterdamis, Zeegses ning Latendorfis. Reisi kõige tähtsam sihtpunkt oli Ida-Hollandis asuvas väikekülas Eenis kõige viimasemad Euroopa meistrivõistlused maastikujooksudes, kus minu koerad esindasid Eestit.
Mis on maastikujooksud?
Maastikujooksude all peetakse silmas jooksuvõistlust, kus ametlikult saavad võistelda vaid hurdad kümnendast FCI rühmast ning teatud viienda rühma algupärased jahitõud, nagu näiteks vaaraokoer, ibiza podenco ja etna cirneco. Võistlus matkib jahti – koerad ajavad mehaanilist saaklooma võistluspõllul taga. Koeri hinnatakse viie parameetri järgi, milleks on kiirus, innukus ja jälitamine, arukus ja ajamine, paindlikkus, vastupidavus.
Et võistelda, peab koer jooksma kvalifikatsioonijooksu ning seejärel taotlema jooksuraamatu. Võistelda saab sisuliselt igas riigis, kus jooksuvõistluseid korraldatakse. Enda koertega olen maastikujooksudel käinud võistlemas Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis ning nüüd ka Hollandis.
Minu koerte tulemused on üldjuhul alati olnud suurepärased, mistõttu oleme osalenud ka kolmel Euroopa maastikujooksude meistrivõistlustel. Kohadki ei ole olnud kehvad – minu koerad on olnud kõikidel osaletud võistlustel poodiumikohtadel, millest märkimisväärseimad on ilmselt 2015a hõbemedal ning tänavune pronks. Võib uhke olla!
Eesti koertel, ka teistel tõugudel, on läinud võistlustel suurepäraselt. Üks kiire whippet on toonud koju isegi kuldmedali. Nii väikse riigi kohta on arvukad poodiumikohad väga hea tulemus.
Eesti tiim
Kuigi võistlus toimus kaugel, oli Eestist võistlejaid suisa 13 koera. Esindatud olid kõik viienda rühma koerad, lisaks salukid, whippetid (ka sprinterid) ning borzoid ehk vene hurdad. Et võistlus läheks kui õlitatult, said kõik Eesti tiimi koerad FoodStudio koertele mõeldud puljongit, mis muide sportkoerale on kohe kindlasti asendamatu lisatoit. Aeglaselt keedetud kondipuljong on igast liigist sportlasele kindlasti oluline, sest sisaldab ohtralt liigestele pai tegevat kollageeni, aga ka muud head-paremat. Oluline on ka organismi vedelikutaseme eest hoolt kandmine, sest reisides võivad mõnikord koerad veest keelduda. Seega on väga hea, kui kaasas on lisaks maitsev puljong.
Ettevalmistused võistlusteks
Nagu ikka, on iga sportlase olulisel kohal toitumine. Koertel on kindlasti lihtsam seda kontrolli all hoida kui omanikel endil, sest nn „toidutädi“ ja personaaltreeneriks on ju koeraomanik ise. Toit peab olema kvaliteetne ning sisaldama kõiki koerale vajalikke aineid.
Teine oluline asi maastikujooksudel on järjepidav treening, kusjuures eriti oluline on treenida koeral just vastupidavust. Igaüks treenib koeri erinevalt ning ilmselt ei ole selleks õiget viisi, kuid ise hoian koerte vormi pikamaa-matkadega, rattaveoga ning ühisjalutustega eri maastikel, kus koerad saavad sõpradega ringi kihutada. Keskmiselt tuleb koerte igapäevaseks kilometraažiks 10-15 km, suvel ja valgematel aegadel võib kokku tulla päevad 20-45km puhast metsarõõmu.
Tuleb aga meeles pidada, et minu koerad on tõuomadustelt maratonijooksjad ning harjunud igapäevaselt suure koormusega.
Võistlus ise
Meie võistluspäev pidi olema neljapäev, mis tõele au andes oli terve võistluse kõige kehvem päev. Olin võistluses väga pettunud, kuigi jah, süüdistada polnud ju tegelikult midagi muud kui halbade asjade kokkulangemist. Nimelt kallas kolmapäevast alates juba korralikult ning uputas ühe võistluspõllu täiesti ära.
Kell pool üheksa hommikul (pool tundi enne meie starti) teavitas meie tiimikapten, et ilma tõttu on üks põld ära jäetud ning toimub vaid üks jooks (kahe asemel). Ütleme ausalt, et 4000km sõita et suurvõistlusel vaid ühe jooksu teha on veidi mõru pill küll, sest minu koerad on väga hästi treenitud ning jooksevad finaalides tavaliselt paremini. Finaalid roogivad välja kehvas vormis olevad koerad. Aga olgu, see selleks.
Peibutist vedav nöör läks samuti pidevalt katki, niisiis passisin põllul, lauspadukas, Sigmaga umbes 20 minutit (võistlust katkestati kolm korda) ning Kiwiga ca 15 minutit. Enne seda ootasime stardijärjekorras külmas umbes pool tundi.
Loomulikult ei saa ilma vastu midagi teha, kuid kahtlemata ajas selline ebaõnn meele mõrudaks, sest ma ei teadnud küll kuidas kohtunikud nii katkendlikku võistlust üldse hinnata saavad. Tehniliste viperuste tõttu jäi Kiwil 1/3 jooksust jooksmata. Ilm oli kehv, riided läbivettinud. Erilisi lootuseid poodiumikohtadele ei olnud.
Õhtul auhinnatseremoonial oli aga üllatus suur, kui minu Kiwi lausa kolmandale kohale sai, kusjuures teisest kohast lahutas teda vaid üks punkt.
20h praamis – kuidas koerad hakkama said?
Üks asi mida palju küsitakse on, et kuidas koerad küll hakkama saavad. Väga hästi tegelikult, sest minu südameasjaks on koerte väsitamine enne pikka praamireisi. Hädasid saavad koerad teha laevatekil, osadel laevadel on selleks spetsiaalsed ettenähtud kohad, teistel võib lasta „sinna, kuhu jumal juhatab“.
Enamus ajast koerad siiski magavad, pimedas kabiinis kaob ajataju endalgi ära.
Mis veel reisil tegime
Tegelikult käisime kohe reisi alguses näitusel ka ning mõlemad koerad said Leedu välimikutšempioniks. Pärast iludusvõistlust oli aeg 20km jalutuseks, pärast mida läksime otse laeva.
Laevast välja saades põrutasime Amsterdami, kus nagu igas metropolis on parkimine pigem keeruline. Hotelli soovitusel panime auto 3,8km kaugusel asuvasse Park&Go tüüpi parklasse, mis on kõige soodsam ja turvalisem viis parkida sedavõrd suures linnas.
Ööpäev läks meile maksma 14 €, võrdluseks Amsterdami kesklinnas võib juba tunnitasu olla parkimisel 17 €. Muide, suurtes linnades ei tasu autosse jätta midagi väärtuslikku, sest kahjuks on sellistes asumites vargad ja autosse sissemurdmine tavaliseks nähtuseks. Park&Go parkimismajad asuvad ühistranspordi peatustele lähedal, seega on sealt edasi kesklinna minek pigem lihtne. NB! Jänest ei tasu Amsterdamis sõita, sest kontrolörid on seal suhteliselt aktiivsed.
Hollandi pealinnas jõudsime olla terve päeva. Lisaks linnas jõlkumisele käisime paadikesega sõitmas ka Amsterdami ajaloolistel kanalitel.
Mulle tundus, et koerad on küll seal igale poole oodatud. Ei leidnud kohta, kust meid koeraga oleks minema aetud. Käisime kohvikutes, poodides, ühistranspordis. Küll aga oli Hollandis raske leida kohta, mis meie pangakaarti aksepteeriks. Just, lugesid õigesti! Mastercard kaart ei ole enamikes kauplustes/asutustes aksepteeritud, seega on väga oluline võtta reisile kaasa ka Visa kaart või hoopis sularaha.
Lisaks Amsterdamile jõudsime vallutada ka Põhja-Saksamaa kõrgeima tipu, Brockeni. Matk oli 20-kilomeetrit pikk ning kuigi mägi pole teab-mis kõrge, tasub seal kindlasti uudistamas käia, sest vaatamisväärsusteks on näiteks surnud mets, kitsarööpaline mägiraudtee koos aururongiga, ajaloolised tankiteed, mis annavad aimu kunagi seal tegutsenud sõjaväest ja vanast saksa piirist ning palju muud. See matk sobib ka algajatele ning mis kõige parem – ka vihmase ilma puhul, sest mägi on varustatud hea teevõrgustikuga. Rongiga saab suisa mäetippu sõita.
Pärast Brockenil veedetud kuut tundi põrutasime Latendorfi. Käisime loomaaias, kus oli näha Saksamaa erinevaid metsloomi, sh hunte, metssigu, kümneid erinevaid kitse- ja hirveliike ning teisi loomi-linde.